Thursday, 25 May 2017

VÄIKE JOOKSEV KALA

Gretal oli eile sportlikult väga edukas päev. 

Koolis olid nad kehalise kasvatuse tunnis võidujooksu teinud. Kõigepealt kaks suurt ringi soojenduseks ja siis kolm ringi võidujooksu sinna otsa. Õues on meil hetkel väga palavad ilmad, nii et minu jaoks oleks üldse mingi võidujooks ja veel ka sellises kuumuses täielik õudus olnud. 

Greta oli, tema jutu järgi, tulnud klassi tüdrukute hulgast kolmandaks, mis minu arvates on super hea tulemus. Ma tean, et ta on üsna kiire jooksja, aga millegipärast on mul alati selline tunne olnud, et ta ei ole tegelikult sellist jooksja tüüpi tüdruk. Arvatavasati sellepärast, et mul ei ole olnud võimalust ta jooksmist otseselt ühegi teise lapse jooksmisega võrrelda. See, et ta klassis kolmandaks tuli, et tähenda muidugi, et ta ka kõigi oma aastagrupi tüdrukute seas nii kõrgel kohal oleks, aga sellegi poolest tore et ta ise joosta tahab ja jaksab.

Peale kooli läksime ujumistrenni. Ujumistrennis tuli välja, et toimub 'hindeline' ujumine. Hindeline ei tähenda, et lastele mingi hinne pannakse, vaid nad lihtsalt iga aasta ujuvad teatud vahemaa ja saavad siis vastava 'badge'-i (diplomi ja sellise riidest märgi mille saab soovi korral ujumiskoti või riiete peale õmmelda. Mul ei tule praegu meelde kuidas sellist asja eesti keeles nimetatakse). Treener tavaliset seda ette ei ütle millal selline ujumine toimub, sest see ei ole mingi suur ja tähtis asi nagu eksam ja seega toimub tavaliselt lihtsalt väga loomulikult mingi ujumistrenni jooksul.  

Greta ujus eelmisel aastal 75m ja ma kujutasin ette, et sel aastal ujub ta siis ehk 150 või 200 meetrise vahemaa. Treener aga arvas, et lapsed on rohkemaks võimelised ja seadis lastele hoopis eesmärgiks ujuda 400m. Kokkulepe treeneri ja laste vahel oli see, et kõigepealt ujutakse 200m ja kui lapsed arvavad, et suudavad edasi ujuda, siis lihtsalt ujuvad ilma peatamata edasi. 200m diplomi oleks kõik igal juhul kätte saanud. Greta grupis on 4 last ja kõik lapsed otsustasid ujuda 400m diplomi peale ja ka saavutasid selle!!

Ma vahepeal hakkasin Greta pärast juba muretsema, sest ükskord varem, kui nad tegid väikese testujumise, et näha kui palju lapsed jõuavad 7 min jooksul ujuda, läbis Greta selle ajaga 240m, aga oli pärast omadega üsna läbi. Siis mõtlesin, et 400 meetriga ei suuda ta kohe kindlasti hakkama saada. Kuna aga sel korral ei olnud tegu aja peale ujumisega, siis ta hingamine püsis rütmiline ja võhma jätkus  kuni lõpuni (treeneri sõnad). Nii et kui ma sealt basseini äärelt talle hüüdsin, et kas sa oled ikka kindel, et jaksad edasi ujuda (mõnikord ta teeb asju sellepärast, et arvab et peab tegema), siis ta lihtsalt pani pöidla püsti ja juba keeraski ringi ning jätkas ujumist.

Pean nentima, et oli uhke tunne küll teda seal sedasi kalana ujumas näha, aga eelkõige oli meil Petega ikka hea meel selle üle, et Greta ise rahuldust ja uhkust enda saavutuste üle tunda sai.

Siit üks pilt mis küll on juba üle aasta vana, aga sobib igati postituse sisuga kokku :)

Monday, 22 May 2017

LAHTISTE USTE PÄEV

Eile oli meil järjekordne äge päev. Lahkusime kodust kuskil 12 ajal päeval ja tulime tagasi kell 7 õhtul. Sellest kus käisime ja mida tegime kirjutan eraldi. Ehk siis olime kokku seitse tundi kodust ära...ja kujutage ette, kogu selle aja jooksul oli meie kodu välisuks lahti. Ei, ei, mitte lukust lahti, VAID PÄRANI lahti!!!

Tegelikult me ei tea, kas uks oli pärani kõik need seitse tundi või vaid mõned tunnid sellest ajast, aga igal juhul kui me koju jõudsime, tervitas meid juba kaugelt lahtine välisuks. 

Õnneks, ma ütlen veel kord õnneks, ei olnud keegi meile sissemurdnud, ega ka midagi majast lahtise ukse kaudu ära viinud. 
Ukse lahti jätjaks oli üks väikene tüdruk, kes hommikul majast viimasena lahkus ja kes järelikult ei tõmmanud ust enda järgi korralikult kinni. Ma ei hakka nimesid nimetama ;)

Mul pärast jalad ja käed värisesid veel üsna pikalt, kuigi ega meil siin kodus ei olegi eriti midagi hinnalist varastada, peale kahe teleka, 4 arvuti ja robottolmuimeja. Samas minu auto oli tänaval maja ees ja nii minu auto-, kui koduvõtmed, kohe ukse kõrval aknalaual. Et siis vaid tule ja võta. 

Järgmisel nädalalõpul läheme taas seiklema, aga sel korral paneme kindlasti kõik uksed ja aknad korralikult kinni. 

Saturday, 20 May 2017

LINNAST VÄLJA METSA

Eelmisel pühapäeval viisime sugulased linnast välja metsa. Nad olid kolm päeva järjest Londonis ringi rallitanud ja erinevate vaatamisväärtustega tutvunud, nii et nende viimaseks siinoleku päevaks sobis väga hästi natuke rahulikum päev. 

Sihtkohaks valisime Scotney Castle, sest meie arvates oli just sellel kohal meie külaliste jaoks kõige rohkem ilusaid elamusi pakkuda. Me ise oleme seal mitmel korral käinud (postitused nendest kordadest SIIN ja SIIN)

Mulle millegipärast meeldivan sellised 'rohelised' mootoritee fotod


Natuke rohkem kui tunnike sõitu ja juba olimegi kohal

Ilm oli väga ilus. Kui me algul autost välja astusime, siis toppisime kohe kampsunid ja jakid selga, sest puhus natuke jahe tuul, aga tegelikult oleksime võinud vabalt oma üleriided autosse jätta. Iga sammuga edasi jäi ka tuul vaiksemaks ja nii need jakid ja joped üsna pea Pete ranitsasse rändasidki.









Üks ära eksinud punane puu


Majja (lossi) sisenedes pisteti Gretale kohe tööleht kätte (tegelikult enne ikka küsiti kas ta seda soovib). See nägi õnneks natuke teistmoodi välja kui viimastel kordadel ja ma nüüd ei teagi, kas sellepärast, et organisatsioon uuendab neid lastele mõeldud töölehti teatud aja tagant või siis sai Greta eelmine kord väiksematele lastele mõeldud töölehe (sest ta oligi ju siis alles väike).


Majas see ma pilte eriti ei teinud, sest pole ju mõtet neid siia blogisse topelt postitama hakata. 

Huvitav oli see, et kaks aastat tagasi käisime me seal peaaegu täpselt samal ajal, aga siis olid veel kõik põõsad ja puud õites. Sel aastal algas kevad palju varem ja praeguseks on juba kõik puud ja põõsad ära õitsenud ning vaatepilt ei ole enam pooltki nii ilus kui näiteks kolm nädalat või kuu aega tagasi. 
14. mai 2017
10.mai 2015


See pilt näeb üldse väga sügisene välja, aga seda pigem tänu instagram-i filtritele :)


Jälle nagu sügis aga sel korral ilma igasugu filtrita









Sellelt pildilt on näha mida ma paar nädalat tagasi oma juustega tegi. SUUR VIGA! Idee oli lihtsalt lasta juukseid mõnevõrra lühemaks lõigata, sest olid teised juba liiga pikaks kasvanud. Juuksuris olles aga unustasin ära, et juuksed ju kuivavad lühemaks. Ega ma seal lõikuse ajal hästi selja taha ei näinud ju ka ja seda mida ma eest nägin tundus igati OK pikkusega. Isegi innustasin juuksurit veelgi rohkem alt ära kärpima. Pärast muidugi oli nutt kurgus, aga mis seal ikka enam teha. Vähemalt tean nüüd edaspidi sellist pikkust igati vältida, sest nii lühikesed juuksed mulle kohe kindlasti ei sobi. 

Tänaseks olen juba enam vähem ära harjunud ja peeglist möödudes oma peegelpilti nähes enam ehmatusest karjuma ei hakka, aga kole on ikka. 
Greta tehtud pilt








Piibelehe puu
Vahepeal andsin ma oma mobiili Gretale, et ta saaks minust paar loomuliku pilti teha (Pete-le ei meeldi pildistada ja alati hakkab ohkima, et tema ei oska, kui ma palun tal mind pildistada). Ma avastasin aga, et Greta on meil väga hea fotograaf ja järgmisel korral pöördungi kohe oma pildistamise palvega tema poole.

Kui ma siis pärast hakkasin neid Greta poolt tehtud pilte üle vaatama siis ma muidugi leidsin sealt igasugu huvitavaid kaadreid. Loomulikult enamuste piltide objektideks olid siis kellegi kas kassid või koerad, aga õnneks ikka ka paar päris ilusat ja asjaliku võtet. 
Siit siis lõpetuseks mõned Greta tehtud pildid