Friday, 24 March 2017

GRETA NELI AMETIT

Sain lõpuks Greta sõbranna ema käest kätte need pildid mis professionaalne fotograaf Gretast tegi kui me KidZanias käisime. Meile nimelt anti sealt kaasa pildid CD-l, aga me kodus avastasime, et ühelgi me neljast arvutist ei ole CD lugerit! Lasime siis hoopis sellel teisel perel need enda arvutisse panna ja pärast meiega jagada, aga noh õpetaja elu on kiire ja seega toimus see vahetus alles nüüd.

Aga siin need nüüd on
Aknapesija 
 Beebide medõde
 Hambaarst Greta
 Mehaanik

Thursday, 23 March 2017

KÜLALISED EESTIST

Meil käisid eelmisel nädalalõpul külas sõbrad Eestist. 
Mäletate, ma olen siin blogis paaril korral maininud, kuidas me kord Eestis olles rongis ühe toreda ema ja ta tütrega tuttavaks saime ja seda sõprust ühel või teisel viisil aastast aastasse säilitanud oleme. Nüüd juhtuski nii, et nad tulid meile paariks päevaks Inglismaale külla ja meil oli koos üks ütlemata tore nädalalõpp.
Greta oli õnnega koos, et talle sõbranna kohe mitmeks ööks külla tuli. Neil on väga sarnane mängustiil ja seega klappisid  omavahel väga hästi. Vahepeal oli ka väikeseid konflikte, aga no need olid nii väikesed, et ei vääri isegi mitte mainimist.
Mul oli nii hea meel näha kui hästi Greta oma sõbrannaga eesti keeles rääkis. Ma ise räägin Gretaga ju samuti igapäevaselt eesti keeles, aga see on siiski selline igapäevane jutt mida meie räägime. Laste omavahelised jutud ja mängud on ikka hoopis midagi muud.
Ma ei tea, kui keegi oleks väga tähelepanelikult kuulanud, siis võib-olla oleks ehk aru saanud, et üks lastest ei ole puhas eestlane, aga muidu ei olnud nende kahe lapse kõnel küll suur mingit vahet. 
Laupäeval käisid külalised Londonis. Meie kaasa ei läinud, sest kuna me oleme juba kõigil neil tuntumatel ja vähem tuntumatel turismiobjektidel käinud, siis ei olnud meil mõtet nende peale uuesti meeletuid summasid kulutada. Kui nende algne plaan oli ka pühapäevane päev Londonis veeta, siis Greta sõbranna teatas, et teda enam London ei huvita, et tema tahab hoopis päeva Gretaga koos veeta.

Otsustasimegi siis plaanid ringi teha ja päeva hoopis Londonist eemal veeta ning kuskile ilusasse lossi või mõisa sõita. Kaalukausile jäi kohe siin meie lähedal asuv Hampton Court loss. 





Pete ütles seda seina ääres seisvat meest nähes, et sellel mehel vist pea valutab. Kuna Petel valutas ka natuke pea, siis ta läks ja pani ka oma pea vastu seina lootes, et see aitab. 



Mul oli neid pilte tehes tõsiselt hirm, et lapsed tõmbavad selle mehe sõna otseses mõttes pooleks. Mehel olid juba enne, kui lapsed talle käed külge lõid, suured praod sees ja ma kahtlustan, et laste lahkudes oli talle veel paar pragu juurde lisandunud. 



Hampton Court Loss on tegelikult üsna 'paljas' loss. Paljas siis selles mõttes, et lossis puudub peaaegu täielikult igasugune mööbel ja igasugu muud nipet-näpet asjad. Oma ruumide ja aedade poolest on loss küll väga võimas, aga samas seest üsna tühi, eriti kui võrrelda mõne muu vähem tähtsa lossi või mõisaga. 
Samas jätkub Hampton Court-is elamust nii nendele kes on tihedad mõisate ja losside külastajad, kui ka neile kel varasemad kokkupuuted ajalooliste lossidega puuduvad. 









Kuningas Henry VIII, mees kellele see loss alates 1529 aastast kuulus






Tüdrukud teatrit tegemas


















 Meil õnnestus lossis isegi King Henry VIII näha. 


Lapsed karglesid ringi nagu põrkepallid







Selle vaatepildi juures oli Pete juba nii stressis, et tema tahtis koju omi töö asju tegema minna :) Nimelt oli lossi külastajatel palutud seal kaunistatud muruosal mitte käia, aga kuna meie sõbrannaga seda silti ei näinud, siis eeldasime, et nii kaua kui tüdrukud teel püsivad ja murule ei astu on kõik OK. Seepärast ei pööranud ma eriti tähelepanu Pete murelikule näole ja ta ohkimisele.
No ja kuna tüdrukud olid seal, siis väikesed poisid arvasid, et nemad võivad ka sinna jalutama minna ja nii need me veel ka üsna erksalt ja silmapaistvalt riietatud lapsed seal ringi tammusid.

Ma alles pärast kodus pilte vaadate panin seda silti tähele ja sain siis muidugi Pete stressist täitsa aru. Õnneks siiski tüdrukud seal kaua ei möllanud ja peale meie seal eriti teisi inimesi ei olnud, nii et lõpp hea kõik hea.








Natuke hiljem, lossi teises aias, hakkasid Pete närvirakud taas korraks kärssama, kui tüdrukud suure hurraaga nartsissi väljale tormasid. See aed ei olnud küll mingi iluaed ja vaevalt seal mingi vastav silt oli mis oleks ringi jooksmist keelanud, aga kuna tavaliselt inimestel siin on ikka enamuses head kombed ja arusaam, et kui me kõik sinna lillede merre kõndima läheks, siis poleks sellest ilusast vaatepildist varsti midagi ilusat järgi, siis keegi sinna lillede vahele ise ei roni, ega lase ka oma lastel seda teha. 

Välja arvatud siis meie lapsed, kes lilli nähes kohe nende vahele sukeldusid. Mind ajas hiljem see situatsioon nii naerma. Algul keelan lapsi, et tulge sealt ära, seal ei tohi olla ja siis käsutan neil ikka seal edasi seista ja pildi jaoks poseerida. Pete mu kõrval ei usu omi kõrvu ning on peaaegu südamerabanduse äärel. 
Pildid selle eest tulid väga ilusad ja lilled jäid ka terveks
Pete alla andmas ja ära marssimas ning Greta teisele poole tagasi lilledesse põgenemas :D :D :D
Ok, tegelikult ei olnud asi nii hull kui siit jutust paista võib, kuigi koha peal nii algul tundus. Nüüd on neid pilte vaadates ja olukorda meenutades hea naeru kihistada. 

Pärast aias ringi jooksmist läksime veel korraks tagasi lossi Kuningas Henry VIII köögiga tutvuma, kuna see jäi meil alguses nägemata.





 Siin veel paar pilti tüdrukutest koos mängimas 

Uued karvaloomad

Ja oligi aeg hüvasti jätta. Greta tegi seda igaks juhuks juba õhtul enne magama minekut juhul kui tal peaks olema hommikul kella 5 ajal raskusi ärkamisega.
Kahju kohe, et aeg nii ruttu läks. Meil oli nii tore koos olla, et me juba igatseme neid, aga eks siis järgmisel korral jälle :)