Thursday, 8 December 2016

ÕHTUNE LONDON

Lisa pilte natuke hiljem

ILUSATE SÕNADE PILVEKE

Päev enne 1-st detsembrit jäi mulle internetis silma üks foto, millel oli kujutatud pilvekujulist advendikalendrit. See nägi nii ilusake välja, et kohe kutsus järgi tegema. Kuna Gretale ei olnud enam sokolaadi ja raamatu advendikalendrile lisaks veel ühte magusa või vidina kalendrit vaja, siis hakkasin mõtlema, et aga mida siis ühe sellise kalendri sisse panna.

Tuli mõte teha ilusate sõnade kalender. 

Kalendri tegemine oli väga lihtne ja ei võtnud palju aega. Mul oli õnneks ema siin ka abiks, kes õmblemis protsessi kiirendas. 
Vaja läkski vaid natuke pappi, paberit, nõela ja niiti (ma ei viitsinud pööningult õmblusmasinat välja tooma hakata ja käsitisi on ringe natunii kergem õmmelda), nööri ja augurauda ning 24 ilusat sõnumit.

Lõikasin kahekordsest paberist rõngad välja, õmblesime kokku, jättes ülesse väikese ava kust siis ilusais sõnumeid sisse saab hiljem panna.
Nöör taha ja papist läbi rippuma ning ongi kalender valmis.

Osa sõnumeid Gretale kirjutasin mina, osa Pete ja osa vanaema. Minu (ja vanaema) kirjutatud sõnumid olid loomulikult eestikeelsed ja Pete omad inglisekeelsed. Tegelikult tekitas see minus natuke segadust, sest mõte ei olnud, et mina ja Pete justkui kirjutame neid sõnumeid üksteisest eraldi, vaid et me ikka 'ütleme' neid asju koos. Samas mulle tundus vale ka kõik tekstid vaid inglise keeles kirjutada, kui mina ju tegelikult räägin temaga ikka eesti keeles. Lõpuks siis lihtsalt kohendasin neid tekste. Kirjutasin 'mina' asemel  'meie' ja tegin sama Pete tekstidega. Kuna mul tuli kogu see ilusate sõnade kalendri idee nii viimasel minutil, siis ma lihtsalt ei jõudnud osasid asju küllaldaselt läbi mõelda, aga pole hullu. 
Lõpptulemusega jäin igal juhul väga rahule ja Gretale paistab ka pilvekese idee meeldivat. Ta küll tavaliselt ei näita eriti mingeid tundeid kiituste või 'heade märkuste' vastu välja, aga see, et ta alati jookseb õhinaga uut 'lumepallikest' avama, näitab, et ta ikka sellest rõõmu tunneb. 


Greta oma Elf Harry-ga poseerimas

Wednesday, 7 December 2016

JÕULUKAPSUN

Eelmisel reedel saatis Pete mulle töölt sõnumi, et tal on esmaspäevaks vaja jõulukampsunit. Neil pidavat tööl olema esmaspäeval jõulupäev, mil kõigil paluti jõulukampsunid selga panna ja natuke karda oma laua kaunistamiseks kaasa võtta. 

Pete oligi tegelikult meie peres see viimane kellel veel oma jõulukampsunit ei olnud. Gretal läheb seda iga aasta jõulude ajal koolis vaja ja seega ma ostsin talle paar aastat tagasi kaks numbrit suurema kapsuni, et ta saaks seda siis mitu aastat järjest kanda. Praegu on kolmas aasta käimas ja kui hästi läheb, siis ehk sobib ka järgmiseks aastaks poolikute varrukatega.

Mul endal võttis ikka väga pikka aega (ma ütleks mingi 20 aastat) enne kui ka mina endale jõulukampsuni soetasin. Vist üleeelmine aasta Gretale kampsunit otsides jäi poes üks näppu ja kuidagi juhtus, et see rändas ostukorvi ja hiljem tuli minuga koos koju. Täitsa meeldib. Kannan seda kampsunit aastas küll vaid päev-kaks, aga vähemalt on olemas ja vähemalt ei kasva ma aastatega sellest välja. 

Laupäeval käisime Londonis ja koju sõites peatusime korraks ühes toidupoes just selle mõttega, et sealt saaks kõige odavamalt Petele mingi jõulukapsuni soetada. Tuli välja, et ega seal enam suurt valikut kampsuneid järgi ei olnudki. Enamus muidugi üsna jubedad, aga tühja sellest, see ju vaid ühepäevaseks kandmiseks ja eks mõte olegi selles, et mida kitšim, seda parem. 
Juhtus aga nii, et mulle jäi ühe riidepuu peal teiste jubedate kampsunite taga silma üks vägagi ahvatleva välimusega kampsun. Täitsa Pete stiili ja nägu. 

Kuna plaan oli, et hüppame poodi sisse VAID kampsunit ja õhtusööki ostma, aga meie emaga (peamiselt mina) suutsime siiski ennast nii naiste- kui ka lasteosakonda unustada, siis selleks ajaks kui ma lõpuks meesteosakonnast kapsuni olin Petele leidnud, oli mees juba shoppamisest nii tüdinenud, et tal oli suva mis nägu jõulukapsuniga tegu oli. Õnneks oli siiski nõus kampsunit selga proovima, et õige suurus saaks võetud.  

Kapsun ise näeb välja selline. Minu arvates sobiks hästi ka Tommy Hilfiger poe riiulitele nii värvi, materjali, kui tegumoe poolest.
Naerata!
Nagu näha siis kampsuni ostust ei olnud mees ise eriti vaimustatud, aga 5 minutit hiljem kõndis ta meie juurde ühe teise kostüümiga, endal nägu naerul ja ütles et ta tahab seda ka!!!
Ja mitte ainult ei tahtnud, vaid ka ostis. Mitte küll tööleminekuks, aga jõuluõhtuks ja päevaks kodus olemiseks. Pühapäeval pani prooviks selga ja käis selle Elfi kostüümiga siin ringi nagu Sveitsi lehm. Nimelt on kostüümil küljes väikesed kellukesed, mis siis liikudes häält teevad ja mind juba ühe päevaga suutsid hulluks ajada. Ma lausa kardan jõulude tulekut nüüd :) 
Poes ma veel tahtsin endale ka sellist onesie-t osta, aga kahjuks naistele ei olnud ja Pete sai viimase meeste oma. Nüüd mõtlen, et jumal tänatud et ei olnud. Ma ei kujutaks meid siia kahekesi kellukeste tilina saatel toimetama, kuigi nende kostüümidega oleksime vägevad jõuluperepildid saanud teha.

Muideks, pildilt ei paista, aga kostüümil on ka kellukesega kapuuts. 

Kui Pete esmaspäeval kampsuniga tööle läks, siis ma veel mõtlesin, et hirmsasti tahaks seda pilti näha kus kogu IT osakond jõulukampsunid seljas koode kokku klõpsivad. Kahjuks aga töötab Pete hetkel turvatsooniga kohas kus ta ei tohi kontoris mitte ühtegi pilti teha, veel vähem neid pärast kontorist välja toimetada. Blogisse panemine ei tuleks isegi mitte kõne allagi. 
No mis teha, ehk avaneb mulle see vaade mõnel teisel aastal. 

Tuesday, 6 December 2016

JÕULUKALENDRID

Raamatute advendikalender 
Sokolaadi advendikalender

Päkapikk (Harry Elf)
Ilusate sõnade kalender
Greta ütles mulle ühel õhtul, et kõik ta päevad on nii head päevad ja et ta on nii õnnelik. 
Et hommikul kui ta ärkab, otsib ta majast päkapiku ülesse (sel aastal hoiatasin ma kohe ette ära, et päkapikk ei hakka sel aastal enam lolluseid tegema, vaid lihtsalt peidab ennast majja ära) ja avab sokolaadi kalendri. Kui koolist tuleb siis avab ilusate sõnade advendikalendri ja õhtul enne magama minekut raamatute oma. Talle nii meeldib koolis käia ja ta ei jõua ära oodata kunstiringi jõulu'pidu' ning kirikus laulmist. 
Õnneks taipas ta selle pika toredate asjade nimekirja lõppu ikka lisada ka seda, et ta nii mind, kui Pete armastab :) 

Ma pean tunnistama, et ka mina ise olen üsna elevil sellest raamatute advendikalendrist, mis sest, et ma ju ise ostsin need raamatud ja pärast ka pakkisin ära. Ikka on põnev näha millise paki laps valid ja mis selle paki sees on. Ma ise ei mäletagi enam täpselt kõiki neid raamatuid mida ma eelmise kuu jooksul kokku kogusin ja ära pakkisin.


Aga raamatute ja heade sõnade kalendrist teen ma ka eraldi postitused. Asungi kohe selle kallale, ehk siis peatse kuulmiseni.

Saturday, 3 December 2016

TRENN SOHVAGA

Meie sohva otsingud jätkuvad. TV/külaliste tuppa õnnestus meil üks nurgadiivanvoodi saada millega me hetkel oleme rahul (maganud me veel sellel pole, seega ei tea kui mugavaks voodiks see osutub). Söögituppa pole me veel kollast sohvat ära tellinud. Ma ei teagi miks. Meile ei meeldi, et ooteaeg nii pikk on (8-... nädalat), kuigi mida kauem me jokutame seda pikemaks see aeg ju venib. Me vist mõlemad Petega salamisi loodame, et võib-olla ühel päeval on internetis ooteajaks pandud nädal.

Elutoa sohvad olime me juba varem välja valinud. Käisime IKEA-s neid mitmel korral vaatamas ja neil istumas. Tundusid väga mugavad ja samas mitte liiga pehmed nagu me üks praegune sohva. 
Mul küll olid omad kahtlused nii sohva värvi, kui sohva mõõtude suhtes, aga surusin need korduvalt alla. Ma nii tahtsin, et need sohvad sobiks ja et ma ei peaks enam rohkem sohvaotsingutega tegelema ning et majast saaks lõpuks karbi asemel hubane kodu. 

Mõtlesime, et kuna sel aastal tulevad kõik Pete poolsed sugulased meie juurde jõulupeole, siis tasuks üks väiksem elutoa sohva kohe nüüd ära tellida, et siis seda peo ajal söögitoas veel olematu kollase sohva asemel kasutada. Hiljem lihtsalt suurem sohva veel lisaks osta ja alles siis vanad elutoa sohvad välja visata. Kojutoomise kulud tuleks sedasi eraldi ostes küll kahekordsed, aga mis teha. 

Tellisimegi väiksema sohva ära ja kolmapäeval toimetati sohva meile koju. 
Kast, mis meie kööki toimetati, oli üllatavalt väike. Ma korraks isegi mõtlesin, et tegu on mingi eksitusega. Avades siiski selgus, et tegu on ikka õige kraamiga, aga pakki avades kahtlesin veelgi rohkem sohva kahvatus punases toonis. Mitte sellepärast, et värvil midagi otseselt viga oleks, vaid ma juba aimasin, et seda värvi sohva ei sobi meie tuppa.
Hakkasisin siis emaga kiiruga sohvat kokku panema. Mul oli tunnike aega, enne kui pidin Gretale kunstiringi järgi minema. Õnneks ei võtnud kokkupanemine kaua aega ja keeratavaid kruvisid oli ka vaid mingi 4 või 6 tükki kogu sohva peale kokku.  
Siit pildilt ei ole küll nii hästi näha, aga kui olime sohva oma kohale lohistanud, siis said kõik mu kahtlused tõeks. Esiteks teevad nii tumedad sohvad toa kohe palju väiksemaks. Astud tuppa sisse ja esimene asi mis silma jääb on tumedad sohvad (teist suuremat punast sohvat küll veel toas ei olnud, aga aitas ka väikesest punasest, et õige kujutluspilt saada) ja põrandapinnast on justkui pool ära lõigatud. 
Teine asi mis mulle juba enne tellimist muret tekitas oli see, et väikse punane sohva on oma mõõtmete poolest väiksem kui vana sohva ja seega jääb mõlemale poole sohvast üsna suured tühjad augud sisse. 
Vana sohva mahub aga ideaalselt just aknaauku ja seega sulab toaga paremini ühte. 
See oli nii selge, et see sohva meile ei sobi, et ma ei hakanud isegi ootama millal Pete koju tuleb, et talle näidata. Proovisin veel ka korraks sohvat söögituppa, et saada ettekujutus kuidas üldse mingi sohva söögituppa sobiks, aga kuna selle tegumoe ja värviga sohva nagu nii seal olema ei saa, siis ega sellest suurt mingit kasu polnud. Seda enam, et ideaalselt tahame me söögituppa ka uut lauda. 
Laua oleme me suutnud küll juba valmis valida ja peaaegu oleksime eelmisel nädalal ära ostnud, aga peale seda sohva juhtumit hakkasin ma kõiges kahtlema ning tundus õigena lihtsalt kõik asjad hetkel pausile panna ja lasta ajal oma töö teha ning õiged otsused meieni tuua.
Black Friday ajal oli see laud ja pingid küll 20% odavamad ja kuna tegu väga kalli tootega, siis me oleks üle 500 naela säästnud, aga ikkagi ei julgenud ära osta. Poemüüja veel ütles, et kuna tegu Taani tootega, siis alates uuest aastast on kõik väljastpoolt UK toodetud tooted 10-15% kallimad, mis tähendaks seda, et siis muutuks selle laua hind naeruväärselt kalliks ja ei tasuks enam ostmist ära. No eks näis, ma lasen kõigel sellel praegu minna ja loodan et mingi lahendus ise meieni jõuab. 

Sohva juurde aga tagasi tulles, siis kui kõik katsetamised ja sobitamised olid toas tehtud asusime emaga kiiruga sohvat lammutama. Ma olin nii pettunud kogu selles sohva jamast, et oleksin tahtnud lausa paar pisarat poetada (ja jah, täiesti pseudoprobleem, aga las ta siis olla. Igal ühel oma elu). Endiselt oleme sohvatud ja endiselt pean ma kuskilt meile sobivad sohvad välja võluma. 
Kõige rohkem kardan ma seda, et lõpuks ei ole meil ikkagi ühtegi paremat varianti kui osta IKEA Ektrop sohvad (sest need sobivad ideaalselt oma mõõtmete ja hinna pooles), kuigi me Petega ei kannata neid silmaotsaski. Esiteks ei ole need eriti mugavad ja teiseks omab neid sohvasid vist juba pool maailma. 

Õnneks oli sohva lahti harutamine sama lihtne kui kokku panemine ja mingi ime läbi õnnestus meil emaga kõik ka peaaegu ideaalselt tagasi pappkastidesse saada. Uskumatu, et ainult üks sohvapadi neljast ei mahtunud tagasi kasti, sest algupäraselt olid kõik padjad vaakumpakendis.
Pärast oli küll selline tunne nagu oleks kuskil jõusaalis tund aega kiiret trenni teinud. 
Positiivne kogu asja juures oli see, et IKEA-l on õnneks väga head tagastamisreeglid ja juba kaks päeva hiljem olid mehed ukse taga ning viisid sohva minema. Kuna me tagastasime toote 14 päeva jooksul, siis saime sohva rahale lisaks ka kõik postikulud tagasi (£35) ja seega lõppkokkuvõttes ei kaotanud me rahaliselt pennigi (mitte nii nagu ühte madratsit tagastades üks kord olime sunnitud 60 naela lisaks maksma, et keegi selle firmale tagasi viiks).

Wednesday, 30 November 2016

KOOLI JÕULULAAT

Nagu ma juba eelmises postituses mainisin, siis laupäeval käisime Greta koolis jõululaadal. 
Mulle tundus, et sel aastal oli laat kuidagi magedam ja väiksem kui eelmistel aastatel. Müügilette ja tegevuslaudu oli eelmiste aastatega võrreldes vähem ja algul tundus et ka rahavast oli kohal üsna hõreldal, aga tegelikult inimesi ikka liikus selle kolme tunni jooksul pidevalt sisse ja välja. Seda enam, et kõik ei viibinud ju ühes ruumis samal ajal, vaid liikusid kogu koolimaja peal ringi.

Selle aasta toredaks üllatuseks oli laada ajal saali ekraanil jooksev muusikavideo mis oli tehtud JIBJAB app-i kasutades.  Ehk siis jõulumuusika saatel tantsivad päkapikud kelle nägudeks oli kasutatud kooli juhtkonna ja õpetajate fotosid.     
Siin kooli direktor ühe õpetajaga tantsimas


Tegelikult tegid kooli õpetajad ja juhtkond eelmisel aastal täitsa korraliku muusikavideo heategevuspäeva RED NOSE tarbekse. Sellest võtsid õpetajatele ja õppealajuhatajale lisaks osa ka isegi kooli direktor (kes tantsis kooli kanadega) ja kooli majahoidja. 
Video ise on muidugi amatöörvideo, aga minu meelest super, et kogu kooli meeskond sellise asjaga üldse viitsib jännata ja sedasi koos nalja teha. Hea näide sellest kui hästi kooli meeskond läbi saab ja kui hästi koostöö sujub. 


Aga tagasi laada juurde.
Nagu ma juba maininud olen, siis moosipurgid on laste jaoks laada kõrghetk. Täitsa huvitav oleks teada kui palju neid moosipurke laadapäevaks kokku tavaliselt tehakse. Igal juhul viimasele minutile ei tasu nende lunastamist jätta, sest laada lõpuks on alati kõik juba otsa saanud.

Meie suundusimegi kohe laadale saabudes moosipurkide leti juurde. £1 pileti eest saad kolm mängukaardi valida ja kui nendest kolmest mõni on kuningas, poiss, emand või äss siis saad laual vastava kaardi peal oleva moosipurgi endale. Greta sai esimese £1 eest kohe ka ühe moosipurgi, aga vanaemal oli eriti hea loosiõnn- tema sai korraga lausa kaks purki.
Õnnelikud moosipurgi omanikud
Olgu öeldud, et Greta muidugi omastas kõik kolm purki kohe endale. Vanaemal õnnestus vist vaid üks või kaks kommi kolme purgi peale kokku endale saada :)
Meie Petega seadsime sammud aga kohe alkohoolsete jookide loterii juurde. Kuna meil on kohe varsti paar jõulupidu tulemas, siis tahtsime mõne pudeli veini selle tarbeks võita. Seal saab 1 eest kaks loosipiletit valida ja kui pilet lõppeb 0 või 5-ga, siis võidad vastava numbriga pudeli. Esimese korraga me ei võtinud midagi, teisega ka mitte. Kõndisime minema ja pärast vist ostsime veel kaks piletit ja siis lõpuks ikka võidsime ühe pudeli veini. Hiljem laada lõpupoole ma proovisin veel korra õnne ja võitsin veel ühe pudeli juurde. 

Kui eelmistel aastatel on jõuluvana juurde alati väga pikk järjekord, siis sel aastal saime peaagu kohe kui olime nime kirja pannud jõuluvana jutule. Võib olla ka sellepärast, et me läksime sinna üsna laada alguses ja mitte keskel nagu eelmistel aastatel. 
Sel aastal oli ootajatele eraldi ooteruum ühte klassi tehtud. Kuna Gretale öeldi, et tema on ülejärgmine, siis õnnestus Petel seal vaid 5 minutit istuda.
PS. Ma praegu seda fotot siia pannes avastasin, et klassi seinalt vaatab vastu Lenini pilt :) Tegu vist mingi ajajoonega.


Jõuluvana käest sai Greta sel aastal joogitopsi. Ma küll krigistasin seda nähes hambaid, sest ma nii hoolega proovin siin seda sorti asjadest lahti saada, aga paistab et kui mul õnnestub üks eest ära visata, siis tuleb uus kohe juurde. 

Jõuluvana kinkidega on vist nii, et need ei ole kõik ühesugused. Ühe emaga tuli mingi aeg tagasi jutuks ja tema lapsed said eelmisel aastal teistsugused asjad kui Greta. Ma ise eeldasin, et kool ostab teatud arvu samu asju jõuluvana kotti, aga nüüd vist paistab, et jõuluvana kott on üsna mitmekesine.
Kookide ja küpsiste valik oli üsna kesine sel aastal. Ma mäletan, et eelmise laada ajal oli valik nii suur ja kirev, et ma lausa muretsesin, et kuidas need kõik jõutakse kolme tunniga ära müüa. Just sel põhjusel ma ei hakanudki sel aastal kooke kooli laada tarbeks viima, kuna olin kindel, et nagunii on taas liiga palju. Laadal vaatasin, et oleksin ikka võinud kasvõi neid minu vahukommi lumememmekesi teha.

Kookide ja küpsistega on tavaliselt aga nii, et igale lapsele antakse paar päeva enne laata koju kaasa papptaldrik, millel on viisakas palve peale kleebitud, kooli kas siis kooki või küpsiseid päev enne laata tuua. 
Pardikeste püüdmine kuulub nii talve, kui suvelaatade juurde. £1 naela eest saad kolm parti püüda. Partide alla on kirjutatud numbrid ja kui sa paaritu numbriga pardi püüad, siis saad laualt ühe raamatute komplekti valida.
Raamatud on loomulikult kõik eelnevalt perede poolt koolile laada tarbeks annetatud. 
Gretal vedas hullupööra. Ta leidis raamatute seast ühe paki kus oli just see raamat mida ta väga tahtis. Nimelt loeb ta hetkel ühe nõiatüdruku sarja ja kuna sarjas on mitu raamatut, siis just seda laadal olevat raamatut meil veel ei olnud. 
Greta püüdis parte kahel korral ja tuli koju kokku kuue uue raamatuga. 
Põhjapõdra söök ja päkapiku kaka
Greta oma klassi õpetaja abiga (see blond naine) ja ühe teise õpetajaga rääkimas.
Kuuseehteid valmistamas
Lumepallide viskamine
Kooli direktor rahva seas sebimas ja veel üks loosikast. Ma ei teagi mida see endast kujutas, sest see jäi meile kuidagi kahe silma vahele. 
Vaadake kui ilusad pikad alt lokkis juuksed mul sellel pildil on :) (tegelikult on lihtsalt üks sama tooni juustega väike tüdruk mu kõrvale nii osavalt end sättinud, et pildilt jääb mulje nagu tegu oleks minu juustega).
Greta klassi vanemate organiseerida oli sel korral sokolaadiloos. Me olime ka tunnikese abiks. Õigemini läks Pete nimi kõige pealt abistajana kirja, sest ma teadsin, et laadapäeval on mul ka Greta ja vanaema kelle järgi hoolitseda, aga kuna vanaemal ei oleks laadal nagunii kolm tundi midagi teha olnud, siis ma viisin vahepeal Greta ja vanaema koju ja tulin siis ise uuesti tagasi teisi loosis aitama.
Sokolaadiloos oli väga populaarne. Pete oli muidugi oma elemendis ja lõbustas loosist osavõtvaid poisse ja tüdrukuid nii kuis jaksas. Osa lapsi tulid mitu korda tagasi, et uuesti ja uuesti loosiõnne proovida, isegi siis, kui järgi olid veel vaid väikesed sokolaadid mis tegelikult poes vähem kui naela maksavad. Eks see omamoodi hasart ole. Ma ise ei saaks ka vist pidama. Greta proovis ka laada alguses oma õnne aga tal ei õnnestunud midagi võita. Me katsetasime vähemalt neljal korral, aga ei midagi ks kord maksab £1 ja selle eest saab kolm piletit valida. 0 j 5-ga lõppevad piletid on võidupiletid).

Laada lõpus aitasime ka natuke koristada.
Ja loomulikult ei puudunud laadalt ka kurikuulsad oksjonikorvid. Me Petega just enne laadale minekut arutasime, et sel korral jätame oksjonist osalesime vahele.
Oksjonikorvid nägid sel aastal kõik üsna suurejoonelised, aga samas üsna sarnased välja. Kokku oli 15 korvi.


See vasakpoolne on Greta klassi korv. Mina andsin korvi jaoks selle suure Lindt sokolaadi kommi. Üks klass oli aga korvi asemel nukumaja koos mööbliga oksjoni pannud. 
Tegen paar pilti ka pakkumistest, et saaksite umbes ülevaate milliste summade eest need korvid lõpuks ära ostetakse. Need summad siin ei ole küll lõplikud. Ma tegin pilti nii umbes tund enne oksjoni lõppu.
Ühe korvi eest pakuti lausa üle 200 naela. Ma ei teagi mis selle korvi lõpu hinnaks sai.
Ma ei teagi kuidas see juhtus, aga mingi aeg kui me Petega nende korvide sisu uudistasime, ütles Pete, et me peaks ikka ka ühele korvile pakkumise tegema. Et kuna me nagunii nii palju kooliellu ei panusta, siis see oleks vähemalt võimalus midagi kooli heaks teha. Meie õnneks just see korv, mille sisu meile kõige rohkem huvi pakkus, ei olnud veel kõrgeid pakkumisi saanud. Meie esimene pakkumine trumbati 10 minutit enne oksjoni lõppu üle, aga kuna ma seisin viimased 15 minutit nagunii nagu kull selle korvi kõrval, siis ma ruttu lisasin 5 naela võrra kõrgema pakkumise kohe sinna otsa ja oligi korv meie oma. 
Siit paar pilti korvi sisust. Kaks veinipudelit sellelt pildilt sain ma joogiloosiga, need korvis ei olnud.
Õnneks sel korral läks hästi, et korvis ei olnud ühtegi nipet-näpet asja nagu küünlad, või pildiraamid, mis nagunii oleks oma tee üsna pea heategevuspoodi leidnud. Kogu kraam oli kas söödav või joodav.

Nii et kuigi alguses tundus, et  laat oli kuidagi mage ja rahvast vähe, siis tegelikult koju tulles ma nii enam ei mõelnud. Huvitav oleks nüüd teada saada kui palju laadaga raha sel aastal teeniti. 

Eelmiste aastate jõululaadast saate lugeda siit ja siit ja siit ja siit.