Monday, 24 April 2017

SÜNNIPÄEVAPIDU KOOLILASTEGA

Laupäeval oli siis lõpuks see päev, kui Greta sõbrannadega oma sünnipäeva tähistas. Seitse nädalat hiljem, aga nagu öeldakse, parem hilja, kui mitte kunagi :)

Põhjuseid miks peo ja päris sünnipäeva vahele nii pikk vahe sisse tuli oli päris mitu. Greta otsustas, et sel aastal soovib ta pidu pidada sellises kohas nagu 'Build a Bear Workshop'. Märtsiks olid neil aga kahjuks kõik peod juba välja müüdud ning kuna märtsi lõppu ja aprilli algusesse langesid ka  koolivaheaeg ning lihavõttepühad, siis sedasi see peo korraldamine alles 22. aprilli peale lükkuski. 

Build a Bear Workshop on justkui pood ja töötuba ühes, kus lapsed saavad ise endale valmistada karvaseid kaisuloomi. Kui täpsem olla, siis tegelikult ei tee lapsed seal ISE rohkem midagi, kui vaid valivad meelepärase looma'naha', pistavad punase südame sinna sisse ja lasevad siis poetöötajal selle naha pehmet kraami täis lasta ning selja pealt niidid kokku siduda. Hiljem on lastel veel võimalus oma kaisuloomale poest soolase raha eest meelepärased riided selga osta ja see ongi kogu lugu mis muudab lapsed üliõnnelikeks ja lastevanemate rahakotid palju kergemateks :)

Ma küll algul arvasin, et võib olla pidu seal poes on juba natuke liiga titekas 7-8 aastastele lastele, aga kui ma paari lapsevanemaga sel teemal vestlesin, siis nemad kinnitasid, et nende lastele küll väga meeldiks sellisele sünnipäevale tulla.
Tegelikult ega Greta nüüd mingi suur Build a Bear fän ei ole, aga kuna tal on minuga sel teemal üks kana kitkuda, siis kohe kui sünnipäeva pidamine seal poes jutuks tuli ja Greta sellest kuulis, siis taganemisteed enam polnud. 

Nimelt sai Greta oma teiseks sünnipäevaks just sealt samast poest ühe karvase karumõmmi. Sellest käigust saab lugeda SELLE postituse lõpus. Mõned aastad hiljem (ta oli siis vist 5-ne), kui see karu siin pikalt vedelenud oli ilma et temaga eriti mängitud oleks, sain ma Greta nii kaugele, et ta oli nõus selle karu ühele teisele lapsele kinkima. Mina rahul, et majas üks karvaloom vähem (eriti veel kui mulle see karu üldse ei meeldinud) ja Greta unustas ka üsna ruttu, et tal selline karu üldse kunagi olemas oli.
Nii umbes aasta või natuke vähem tagasi hakkas Greta äkki sellest ära antud karust uuesti rääkima ning minuga pahandama, et ma selle karu ära olin andnud. Mina muidugi seletasin talle kuidas värk tegelikult oli, aga ega sellest suurt kasu midagi polnud. Eks Gretal oli mingil määral ka õigus mind süüdistada, sest ega ta aastaid tagasi sellest karust just päris vabatahtlikult lahti ei öelnud, aga lõplik otsus oli siiski tema poolt juhitud.

Seega nüüd kui me kuskil veebruaris hakkasime arutama, et kus Greta sünnipäevapidu sel aastal pidada, siis olin mina ise see hull kes esimesena sünnipäevapeo seal karupoes välja pakkus ja millest siis Greta loomulikult kohe kiiruga kinni haaras. 
Mul ei olnud ühtegi paremat ideed peo korraldamiseks ja polnud ka aega ega tahtmist mingeid muid ideid välja mõtlema hakata. Peamine oli see, et koht ise ei oleks liiga kallis ja et meie ise ei peaks peo läbiviijateks olema. 
Me ei jõudnud veel asja lõplikult paikagi panna, kui Greta juba jõudis järgmisel päeval koolis oma sõbrannadele 'karupoe' peost rääkida ja nad kõik selle jutuga elevile ajada. 
Asi oli seega otsustatud.

Kui tavaliselt selliste erinevate firmade organiseeritud laste sünnipäevapidude juurde kuulub ka sünnipäevalaud, siis meie 'karupoel' kahjuks meile peolaua võimalust pakkuda ei olnud. Pood ise asus suures ostukeskuses ja neil lihtsalt ei olnud eraldi ruume kus peolauda oleks saanud püsti lüüa. Mõtlesime siis algul, et egas midagi, viime lapsed lihtsalt peale 'karude' valmistamist restorani sööma. Restoranis söömine ei oleks tulnud üldse palju kallim kui kodus pidusöögi pakkumine (lastemenüü kuskil 6 naela mille sees on nii eelroog, pearoog, kui ka magustoit, ehk siis 8 lapse peale kokku £48), aga kuna restorani sööma minnes oleks raske olnud määrata peolõpu kellaaega ja vanematel sinna pärast järgi tulla, siis restoran jäi valikust välja. 
Proovisime küll nii üht kui teist varianti, aga lõpuks osutus kodus söömine kõige mõistlikumaks. Ma küll algul olin kategooriliselt koduse peo korraldamise vastu, aga samas restoranis söömise korral ma natuke ka kartsin, et võib olla lähevad lapsed restoranis toitu oodates liiga lärmakaks, sest laupäeval on kindlasti palju rahvast ja toitude serveerimine võtab kauem aega. 

Peopäeva hommikul olin ma millegipärast hirmus ärevil. Ma ei teagi miks, aga mul oli koguaeg selline tunne, nagu läheks eksamile. Ma ei teagi mille pärast ma muretsesin, aga veel enne kui pidu üldse alata oli saanud, ootasin ma juba selle peo lõppu. Natuke muretsesin, et kuidas me Petega kahekesi peale 'karupoe' pidu need kaheksa last turvaliselt linnast autoparklasse jalutatud saame ja siis sealt kahe autoga koju sõidutatud ning mis me majast või lastest alles jääb kui kõik need kaheks rõõmust rõkkavat tüdrukut majas kui tornaadod ringi tuhisevad. Pärast muidugi laabus kõik paremini kui oodata oleks osanud, aga ega ma seda ju hommikul veel teadnud.

Aga nüüd siis ka mõned pildid peost endast.
Pidu algas meil kell 2 päeval. Me pakkusime Greta parima sõbranna vanematele, et me võime Catriona ise endaga linna kaasa võtta, sest mis mõte on neil edaldi linna sõitma hakata ja parkimise eest maksta. Gretal ka sõbrannaga lõbusam peole sõita. Teiste laste vanemad jagasid samuti autosõitu nii, et üks ema tõi mitu last korraga. 
Kahjuks juhtus nii, et just mõned nädalad enne Greta sünnipäevapidu kolis 'Build the Bear Workshop' oma tavalisest eraldi poest hoopis kaubamaja mänguasjade osakonna ühte nurka. Meie Petega olime sellest väga pettnud, sest seal mänguasjade poe nurgas ei olnud üldse seda sama tunnet ja poele omast atmosfääri, kui vanas kohas, aga Gretat ja lapsi ei paistnud see ÜLDSE häirivat. 

Hea, et see muutus juhtus peale seda, kui me olime juba peo broneerinud, sest ma arvan, et kui oleks varem toimunud, siis me ei oleks seal pidu üldse pidama hakanud just selle spetsiaalse atmosfääri puudumise tõttu. Sellest oleks aga kahju olnud, sest nagu välja tuli, siis lastel oli täitsa ükskõik kus see pood asus. Nemad mõtlesid vaid oma karvastele loomade peale :)


Kuigi ma siin nimetan seda poodi karupoeks, siis tegelikult said lapsed endale poes valida karudele lisaks veel igasugu teisi pehmeid elukaid alustas siis karudest kuni Pokemon tegelasteni välja.

Me olime broneerinud ühe kindla peopaketti, aga kohapeal otsustasime Petega kohe, et laseme lastel poes valida just need loomad mida nad ise soovivad (hind sõltus sellest mis hinnaklassis loomadega tegu oli ja kas loomale lisaks tulid ka veel riided ja kott ja igasugu  muud nipet näpet). Kuna kõik need karvased loomad olid nagunii mõtetult kallid, siis polnud mõtet raha raisata millegi sellise peale mis lastele päeva lõpus tegelikult ei valmistagi nii palju rõõmu, kui mõni teine poes olev loom. 
Tegelikult vist läkski nii, et enamusele meeldisidki need loomad mis olid meie paketti hinnas ja vist üks või kaks tüdrukut valisid siis natuke kallima looma. Lapsed rahul, meie rahul.
Peo korraldajaks sattus meile üks hästi energiline ja naljakas noormees tänu kellele see pidu igati korda läks. 
 Lapsed on valinud nii oma loomanahad, kui ka riietused oma loomadele
 Täitematerjali masin

Pidu kestis kokku natuke üle tunni. Sinna tunni sisse mahtus kõigepealt loomade ja nende riiete välja valimine, siis seljakottide valimine, igasugu erinevad tseremooniad, väikesed tantsud, üks peitusemäng, loomade valmistamine ja siis lõpuks sünnipäevalapsele laulmine.
Peitusemäng nägi välja selline, et peokorraldaja peitis poodi 4 väikest pehmet loomakest ära ja lapsed pidi siis need ülesse leidma ja paberile kirjutama loomade täpsed kordinaadid ja neid loomi kirjeldama 
Üheks peidetud loomaks oli see pildil olev sinine tibu
Mulle algul tundus see mäng natuke titekas ja ma kartsin, et võib olla mõni laps peab seda igavaks, aga kõik tüdrukud asusid kohe usinasti neid loomi otsima ja nende asukohti paberile kirjutama. 



Siis toimus loomade südamete õnnistamise tseremoonia (või kuidas iganes seda asja nimetada)

Väikesed punased südamed pisteti loomadele naha sisse ja oligi aeg loomanahad pehmet vatti täis puhuda. 
Neid südameid oli ka selliseid mis tuksusid või peale vajutades mingit häält tegid, aga need olid juba ekstra raha eest ja  meie tüdrukud olid kõik ka oma väikeste punaste südametega väga rahul. 

Masin hakkas siis tööle kui üks lastest vastava pedaali peale vajutas ja jalga seal pedaalil hoidis nii kaua kui karu täidetud sai. 

 Sellel pildil on Pete parasjagu pizzasi tellimas kui peo organiseerja lapsed Pete kallistama saatis
 Lapsed oma valmis kaisuloomadega
Kui ma algul natuke pelgasin seda suure karja laste transportimist poest autoparklasse, sest pidime lastega jalutama läbi suure kaubamaja ja üle mitme suure autotee, siis tegelikult ei olnud muretsemiseks üldse põhjust. Tuli välja, et kaheksa lapsega on palju kergem liigelda, kui näiteks vaid kahega. Mõnikord Greta ja ta mõni sõbranna lollitavad nii palju et mul endal on juba lihtsalt neid vaadates võhm väljas, või siis üks Greta sõbrannadest on alati selline kes palju ennast keerutab ja igal pool komistab ja kukub, et me Petega oleme temaga väljas käies pea alati südamerabanduse äärel, sest meiega koos olles vastutame ju ikkagi meie selle eest, et laps pärast ühes tükis tagasi koju naaseks.

Sel korral polnud meil vaja tüdrukutele isegi öelda, et olge nüüd vagusi ja ärge auto alla jooske, sest lapsed ise jaotasid ennast automaatselt paarideks ja kõndisid kõik hanereas ilusti kuni meie autodeni välja. No ma tegelikult ju ei tohiks imestada, sest ma ju näen iga kord koolis käies ise kui hästi nad seal käituvad, aga sellegi poolest nii heast koostööst ei osanud ma isegi und näha.
Ma ei tea, ma millegipärast tundsin nii suurt heldimust ja uhkust kõigi nende tüdrukute üle, et oleks tahtnud neid kõiki kallistada (pärast kallistasin ka :)
Me märkisime kutsetele peo pikkuseks 3 tundi, mis on natuke pikem kui tavaliselt (tavaliselt 2 või 2,5 tundi)
Kuna me ei teadnud täpselt kui kaua me seal poes neid loomi 'ehitame' ja kui kaua aega kulub meil koju sõiduks või pizzade tellimiseks, siis tundus kindlana arvestada kolme tunniga. Hull oleks ju ka olnud, kui vanemad juba ukse taga, aga meie pole isegi veel sünnipäevakooki pakkuma jõudnud hakata. No tegelikult ei oleks ka selles midagi hullu olnud, aga siiski.
Samas ma ei tahtnud ka, et me koju liiga vara oleks jõudnud, sest ma ju proovisin seda kodust sünnipäevapidu iga hinna eest vältida. 

Asi lahenes ajaliselt aga nii, et kodus jäi lastel just sobiv aeg söömiseks, ühe ühise mängu mängimiseks ja siis veel ka natuke niisama Greta toas mängimiseks enne kui vanemad uksele koputama hakkasid.

Ma ei tea kas te mäletate oma lapsepõlvest seda mängu kus paberile kordamööda joonistati pea, kael, keha, jalad ja jalalabad (saapad, kingad jne) ning igal korral volditi paber nii palju alla, et vaid joonistatud osa kõige alumist otsa näha oli, et järgmine joonistaja teaks kust joonistust jätkata. Pärast, kui kõik kehaosad olid joonistatud, avati leht ja vaadati mis naljakas tegelane sealt välja tuli. Need joonistatud kehaosad võisid siis olla nii naljakad ja fantaasiarohked kui võimalik. 

Ma olen seda mängu paaril korral varem osadele Gretale külla tulnud sõbrannadele tutvustanud ja neile on see mäng alati hullult meeldinud. Sel korral sama lugu. 

Sarnane mäng on ka see, kus paberile kirjutatakse kordamööda kes, kus, mida tegi ja ütles ja see mäng on samuti lastele alati hirmsasti meeldinud (vähemalt nendele, kellega Greta seda mänginud on).

Kahjuks ma viskasin kõik need joonistused ära ega taibanud neist pilti teha, et oma mängu seletust nüüd siin paremini illusteerida. 




Ma otsustasin lastele jäätise söömise natuke huvitavamaks teha ja neile spetsiaalsed jäätise teetassid valmistada. Lõikasin jäätisevahlitelt otsad ära ja 'liimisin' küpsised alla.

Kuna ma leidsin poest sellised karudega jäätisevahvlid, kus kõrvad olid juba ise teetassi kõrvade eest, siis mul ei olnud isegi vaja eraldi tassidele kõrvu(sangu) juurde 'liimima' hakata. Muidu oleks ma kummikommidest need sangad teinud. 
Kaunistusse oleksin küll tahtnud natuke rohkem panustada, aga ajast jäi puudu. Lapsed aga ei osanud midagi rohkemat tahta ja olid jäätisetassikeste üle väga õnnelikud. 



Kuna iga laps sai sünnipäevalt endale juba ühe karvase looma kingiks, siis tänu sellele jäi mul ära mure mida nende tobedate, aga siin nii populaarsete ja traditsiooniliste Party Bag-ide sisse lastele panna. Nüüd oli nii kerge, ei mingit nänni vaid natuke kommi ja sokolaadi ning mure murtud. 
Kotid peitsime aeda ära, kust siis iga laps, kes koju hakkas minema, neid otsima minna võis.  

Kusjuures need jänkukujulised party bag kotikesed ostsin ma Eestist Tiger-i poest. Need nägid nii armsad välja. Pikkade kõrvadega abil sai koti ülevalt kokku siduda. 
Sellel pildil on ühte sellist kotti natuke näha




 Ja oligi pidu läbi
Ma ütlen ausalt, et me Petega täiega nautisime seda pidu ja olime täiega üllatunud, kui hoolitsevad ja teistega arvestavad kõik tüdrukud omavahel olid. Täielik 'team work' kõigi 8 tüdruku vahel. Keegi ei trüginud kuskil kellegile ette või tormanud esimesena ei kommikausi, ega jäätiste või mis iganes asja kallale. Kõik ootasid oma järge või lasid enda kõrval oleva lapse ette. 
Isegi kui kõik peale kahe olid söömise lõpetanud ja hakkasid mängima minema, siis niipea kui tüdrukud märkasid, et kaks last veel laua taga jäätist söövad jooksid kõik kohe robinal tagasi sööjatele seltsiks ning mängima mindi alles siis, kui kõik olid söömise lõpetanud. 

Ma olen kindel, et see oli neil selline koolist 'õpitud' kambavaim, sest tegelikult kõik need lapsed ei ole sugugi omavahel need kõige lähedasemad sõbrannad, aga koolis on neid õpetatud kõigiga sõber olema ja kõigiga hästi läbi saama. Üks lastest ei käi üldse enam Gretaga samas klassiski, vaid käib paralleelklassis, aga kuna Greta koolis segatakse klasse iga kahe aasta tagant ja Greta vanused on segamise juba kahel korral läbi elanud, siis tänu sellele tunnevad kõik paralleelklassi lapsed üksteist, sest nad on varem juba korra samas klassis käinud. Nii et siit üks näide sellest, et selline klasside omavahel segamine töötab väga hästi. 

Ära minnes tänasid kõik lapsed nii mind kui Pete toreda sünnipäevapeo eest ilma, et keegi oleks neile seda meelde tuletanud (osadel lastele ei tulnudki nende endi vanemad järele, kes neile seda meelde oleks saanud tuletada, sest üks ema viis mitu last korraga koju)
Selline tänamine on siin küll täiesti tavaline käitumine ja vanemate poolt lastele juba maast madalast sisse treenitud, aga sellegi poolest nii ilus ja südantsoojendav kui lapsed sedasi viisakalt käituda oskavad. No tõesti nii armsad ja mõnusad tüdrukud :)

Mul jääb vaid loota, et Greta ka külas olles sama standardite järgi käituda oskab.

Ja siit üks pilt Greta parima sõbranna kaksikutest vendadest. Need kaks poissi on minu kõige lemmikumad kaksikud. Sellised väikesed sokolaadinööbid ja rõõmupallid. 
Kui külalised olid koju läinud, tuli Greta meid kallistama ja tänama maailma parima sünnipäeva eest. Ta oli nii õnnelik kogu päeva sündmuste üle. 
Hommikul ei jõudnud ta oma pidu ära oodata ja tuli mulle üks vahe ütlema, et ta ootab sõpradega pidu nii palju, et ta on täitsa äa unustanud, et ta täna ka kingitusi veel kõigele lisaks saab. 
Nii oligi, et päeva lõpus ootas teda ees veel ka kingituste avamine. 
Greta sai seitse hästi toredat kingitust. Üheks kingituseks oli üks käsitööraamat mille Greta oli juhuslikult just mõni aeg tagasi raamatukogust laenutanud ja mille järgi ta hakkas endale ühte sokiahvi õmblema ning kuna talle see raamat nii väga meeldis, siis ta ei tahtnud seda kuidagi enam tagasi raamatukokku viia. Ja nüüd sai ta JUST selle sama raamatu sünnipäevaks!!! Milline uskumatu kokkusattumus. 

Kuna sünnipäevapeole järgnev päev oli pühapäev, siis oli Gretal ka kohe aega kõigile tüdrukutele tänukaardid valmis kirjutada. 
Nüüd saame siis lõpuks sünnipäevahooaja lõppenuks kuulutada :)