Friday, 24 February 2017

TARBIMISEST-RIIDED

Mingi aeg tagasi kirjutasid üsna mitmed blogijad nende tarbimisharjumustest. Teemadeks siis riided, kodukeemia, kehahooldus, kodu, toit jne. 
Riiete ostmise ja tootmise teema paistis olevat eriti kuum teema. 

Ma ütlen ausalt, et kui mina riideid ostan, siis ma ei pööra mitte kunagi tähelepanu sellele kus maal mingi asi toodetud on. Kui ma riideid ostma lähen siis ikka sellepärast, et meil on mingit riideeset vaja (Greta koolivorm, Petele esinduslikud riided tööle, riided pulma jne), või ma lihtsalt näen midagi ilusat ja soovin seda kas enda või teiste pereliikmete garderoobi soetada. 
Tootmiseetika peale ma suurt tähelepanu ei pööra, sest kuigi ma mitte mingil juhul ei poolda rõivatööstuse tööliste orjastamist, siis mul on tunne, et kui pööraks, siis jääks üldse vist riided ostmata. 

Vaatasin siis huvipärast Greta riidekappi, et näha kust tema riided pärit on. Siit siis väike valik riike mis esindatud olid.


Kui mul oleks näiteks kahe meeldiva kleidi vahel valida ja üks nendest oleks toodetud UK-s, siis ma kindlasti eelistaks kohalikku toodangut. Samas ma alles hiljuti vaatasin telekast ühte saadet kus just UK rõivatööstusest räägiti ja näidati, et kuigi eri firmad ja rõivapoed on lepingud teinud eeskujulike vabrikutega ei garanteeri see, et nende riided ei oleks alapalgaliste ja ohtlikes töötingimustes töötavate töötajate poolt valmistatud. Leping võib küll olla sõlmitud ühe vabrikuga, aga mitte midagi ei takista sellel ühel vabrikul teha eraldi leping omakorda mõne kõrval vabrikuga, kus töölistele tavalise miinimum palga £7.50 asemel vaid £3 tunnis makstakse, ilma, et sellest rõivapoele või kaupa tellinud firmale teada peaks andma. 

Ja nii ei olegi tihti paljud rõivapoed ja firmad nendest kõrval vabrikutest teadlikud ja ei oska seega kahtlustada, et nende tooted on valmistatud madalapalgalist tööjõudu kasutades, kuigi neil on lepingud eeskujulike vabrikutega ja nad omateada maksavad nendele vabrikutöötajatele õiglast palka. 

Kui juba firmad ise ei ole teadlikud kes nende riideid toodavad, siis kust peaksin mina, tarbija, seda teadma kas antud riideeseme valmistamise eest on tööline õiglast palka saanud või ei. Mul pole ka kuskilt mujalt neid riideid osta kui vaid poest ja seega ei ole mul suurt midagi nende väärkoheldud töötajate heaks teha. 

Mingid moehullud me siin nagunii ei ole. Kui ostame riideid, siis selliseid klassikalisi mida saab aastast aastasse kanda ja siis kannamegi nii kaua kui ükskord ära kuluvad või kui tõesti on kopp ees sama asja pikaajalisest kandmisest. Nii minu, kui ka Pete, kapis on nii palju riideesemeid mis on rohkem kui 5, 10 või isegi 15 aastat vanad ja mida me aeg ajalt ikka veel kanname.

Ma olen ka selline inimene, et kui mul on kapis midagi kauem kui 6 kuud või aasta ilma kandmata seisnud, siis ma sugugi ei torma seda kohe ära viskama, vaid hoian truult kasvõi mitu, mitu aastat edasi. Kunagi ei tea millal mul just seda riideesest vaja läheb ning lihtsalt sellepärast midagi ära visata, et ma pole seda mõnda aega kandnud tundub mulle vale. 
Eks mõnikord on ikka ette tulnud, et olen ostnud midagi mis hiljem pole mulle enam üldse meeldinud ja just sellepärast on kappi seisma jäänud ja noh need riided ma likvideerin küll peale teatud aega oma kapist välja.

Inglismaal on õnneks see hea asi, et kui juhtudki poes tegema hetke emotsioonidel põhinevaid oste, siis pärast on võimalik kõik need riided ilma mingi probleemita poodi tagasi viia. Ma tavaliselt ostangi endale riideid nii, et kõigepealt ostan ära, et siis kodus uuesti selga proovida ja järgi mõelda, et kas mul tõesti läheb neid asju vaja. Nii mõnelgi korral viin pärast osa asju poodi tagasi. Gretale näiteks ma nii vaid riideid ostangi, sest enamustel kordadel kui ma poes käin ei ole ta minuga kaasas.

Kasutatud riideid ma ei osta. Võib olla mõne üksiku asja olen mõnikord ostnud, aga üldjuhul heategevuspoodides ma endale riideid ei vaata. Mitte, et mul oleks midagi otseselt kasutatud riiete vastu, aga meil siin lihtsalt ei ole nii suurt ja head kasutatud riiete valikut kui seda on näiteks Eestis. 

Kui Eestisse tuuakse neid riideid tihti just UK-st suurte konteineritega sisse, siis meie heategevuspoodides on ikka vaid need riided, mida inimesed on ise sinna poodi toonud. Seega valik on üldjuhul üsna nigel ja kulunud. Heategevuspoodidest võib enamal juhul vaid beebide ja väikelasteriideid leida. Greta vanustele ei ole enam peaaegu mitte mingit valikut. 

Ka ei osta me eriti odavaid riideid, kuigi samas me ei osta ka hirmus kallite brändide riideid. Oleneb muidugi ka millega tegu on. Osa Pete garderoobist peab olema esinduslik ja kallis, aga tööväliselt ei ole tal vahet mida ta selga paneb. Enamus T-särke olen ma näiteks talle mingi 5 euor eest Eesti 'Reserved' poest ostnud ja need on juba aastaid hästi vastu pidanud ning näevad ilusad välja. 

Samas tööl käimise ülikond peab tal olema esinduslik ja hästi istuv ja selle eest £300 maksta ei ole kallis (pluss teine £300 sinna otsa mantli eest)

Õnneks ta küll hetkel iga päeva ülikonnaga tööl ei pea käima, sest muidu läheks tal neid ülikondi rohkem kui üks vaja, aga kuna ta päris teksadega ka kontoris olla ei saa, siis korralike püksipaaride peale kulub ikkagi nii umbes £100 paar (ja seda me peame juba kalliks).

Mina ostan nii endale kui ka Gretale pea alati riideid allahindluste ajal, sest mina ei ole nõus riideeseme eest niisama rohkem kui £20-30 kulutama. Oleneb muidugi ka asjast ja eks erandeid ikka tule ette, aga ma räägin nii üldiselt. Ja miks ma peaksingi mingi asja eest palju rohkem raha välja käima, kui mõned nädalad hiljem maksab see sama asi meil poes juba kas 50% või isegi 70% vähem. 
Ma tegelikult ei osta endale üldse tihti riideid, veel harvem jalanõusid. Viimati ostis mulle Pete saapad jõuludeks ja ühe kalli kleidi sünnipäevaks, aga enne seda ma ei mäletagi mida ma ostnud oleks. Eelmised kaks saapapaari olid üle 9 aasta vanad ja ka nende kasutamise oli sunnitud lõpetama vaid sellepärast, et lukk läks katki. 


Küll kulutan ma aga üsna palju raha Eestis käies riiete peale. Mitte küll iga reisi ajal, aga üsna tihti. Minu lemmik poed Eestis on Reserve ja Lindex-i Holly&Whyte bränd. UK poodidest olen ma enamuses riideid ostnud White Stuff, Joules, Boden, vahel mõne asja Gapist või H&M-st ja Zara-st, aga ka näiteks mõnest kohalikust supermarketist nende endi tooteid. Rohkem nagu ei tulegi praegu meelde.

Kui minu ja Pete riidekapis on enamus riideid mitu, mitu aastat vanad ja riideid me tihti ei osta, siis Greta puhul on lood vastupidised. Enamus ta riietest on küll taas allahindluste ajal ostetud ja pea alati number või isegi kaks suuremad, mis kandmis aega kõvasti üle aasta pikendavad, aga sellegi poolest olen ma juba mõnda aega otsustanud ta riiete arvu kõvasti vähendada. Peamine põhjus selles, et tal lihtsalt ei ole kooli kõrvalt küllaldaselt aega kõiki neid riideesemeid kanda. 

Kui Greta 4-selt kooli läks, siis igapäevaste riiete kasutamine langes kohe mitu, mitu korda. Tihti juhtuski nii, et mõnest asjast kasvas ta enne välja kui üldse selga jõudis panna. Jalanõudega on asi veel kõige hullem. Koolikingad ongi ainukesed jalanõud mis tõesti igapäevast kasutust saavad, aga kõik muu võiks peaaegu et olemata olla. 
Gretal on mitu paari peokingi olnud mida ta pole kordagi jalga jõudnud panna, enne kui need on talle väikeseks jäänud. Botasetega on jälle see häda, et neid peab tal alati kaks paari olema-ühed mis koolis on ja teised siis kodus kooliväliste trennide ja vabaja jaoks. Ta jalg kasvas vahepeal meeletu kiirusega mis tähendas, et ma pidin ta jalanõusid vaat et iga 6 kuu tagant vahetama. Õnneks ei ole meil jalanõud nii kallid kui Eestis, aga sellegi poolest tundus  mulle nii raha kui jalanõude raiskamisena ta jalatseid iga 6 kuu tagant vahetada. Kui botaseid ja koolikingi saab veel pool või numbri suuremad osta, siis sellised balleriina tüüpi peokingad pidid alati enam vähem parajad olema, sest muidu oleks kõndides kohe jalast ära tulnud. Päris ilma peokingateta aga jälle ka ei tahaks olla, sest peokleitide juurde ei sobi igakord mustad koolikingad. 

No ja siis on veel ka kummikud, mida meil tõesti aastas vaid korra kaks kantakse. Ma üldse ei ostakski neid, aga siis korra aastas läheb ikka vaja ja ma siis vaid selle ühe päeva tarbeks ostan. 
Õnneks Greta parima sõbranna jalg on Greta jalast tunduvalt väiksem ja me saame seega osa jalanõusid, mis kasutust ei ole leidnud või väga vähe kasutatud on, talle edasi anda, aga kuna tema jalg on palju kitsam kui Greta oma, siis ega talle ka kõik Greta jalatsid ei sobi.  

Praegu näeb Greta riidekapp välja selline
Seal on riideid mis on aasta kaks vanad ning veel vabalt selga mahuvad, mõned mis ehk järgmise 6 kuuga väikeseks jäävad ja mõned uued asjad mis ma olen hiljuti talle ostnud. Praegu ostangi ma talle 9-10 aastastele mõeldud riideid. Üks kleit on ka 11 aastasele nagu postituse alguses olevatelt piltidelt on näha, sest esiteks talle sobivad ka sellised pikemad kleidid ja teiseks kuna see kleit maksis allahinnatult £24 (mida ma pidasin Greta kleidi jaoks kalliks, aga kuna orignaal hind oli veelgi kallim ja kleit ilus), siis ma tahtsin, et see kleit kestaks kauem kui vaid aasta.  

Riiulil olevate riietega on nii, et siit saab varsti pooled ära 'visata', sest on kohe kohe väikseks jäämas. Ma olen juba otsustanud, et enam nii palju ma juurde ei osta. Pikki pükse saab Gretale hetkel küll vaat et vaid sedasi selga, kui peale maksad, sest ta on täiesti seeliku ja kleidi inimene. Samas päris ilma püksteta ka ei saa ja nii ma olengi sunnitud talle nii teksaseid kui retuuse taas ostma vaid paariks kasutamise korraks.

Isegi kleitide ja seelikutega on tal nii, et ta justkui armub vaid teatud komplektidesse, mida ta igakord selga panna tahab, kuigi talle meeldivad ka ta teised riided. Mina siis aina käin ja mangun, et ta ka midagi muud vahelduseks kannaks, sest muidu jäävad jälle enne väikeseks kui selga jõuab panna. 
Ma ei teagi mis oleks lahenduseks, et riideid saaks rohkem kasutust. Kooli kõrvalt ei jää lihtsalt aega midagi muud kui vaid koolivormi kanda. Kui ta koolist koju tuleb, siis ei ole tal mõtet hakkata vaid tunniks-kaheks koduriideid selga panna. Pigem poeb kohe öörietesse. 

Ühtpidi õnneks ja teistpidi kahjuks mida vanemaks ta saab, seda vähem nunnusid ja ilusaid lasteriideid tema vanustele tehakse ja seega ega ei olegi enam suurt valikut mida talle selga osta. Ehk sedasi vähenebki automaatselt ta riiete arv tulevikus, kuigi ega tal ka praegugi ju neid riideid nüüd nii meeletult ei ole. 
Nii et jah kokkuvõttes me mingid super keskkonnasõbralikud tarbijad ei ole, aga samas ka loodan et ka mitte otsesed laristajad. Omad vanad või väikseks jäänud riided viime kõik heategevuspoodidesse või anname mõnele tuttavale ära (väga väikese osa Greta riietest müün ma ka ära)
Mulle endale on üsna tähtis see, et nii ma ise, kui mu pere näeks korralik ja kasitud oma välimuse poolest välja ja seega ma jälgin küll mida meie pere seljas kannab. Samas jälle mind üldse ei huvita ega häiri kuidas teised inimesed end riietavad. Me kõik oleme ju erinevate eelistuste,vajaduste ja võimalustega ja riided on päeva lõpuks ju vaid me kehakatted. 

Mõtlesin sama postituse alla ka ülejäänud tarbimisteemad ära mahutada, aga kuna see riiete postitus tuli juba nii pikk, siis jätan teised teemad järgmise postituse tarbeks.

PS. Tüüpiline oleks, kui ma kogu selle riiete jutu peale nüüd homme linna minnes kukun poodides uusi kevadkollektsioone nähes kohe massiliselt shoppama, aga ehk siiski nii ei juhtu ;) 


Thursday, 23 February 2017

KOOLIVAHEAEG

Gretal oli eelmine nädalal koolivaheaeg. Mingeid plaane meil koolivaheajaks tehtud ei olnud ja tundus et toimetasimegi Gretaga niisama ilma midagi erilist tegemata lihtsalt kodus. Pärast tuli välja, et ei istunud me siin kodus midagi niisama.

Näitks käis meil koolivaheaja esimesel nädalalõpul külas MrsB oma perega. Seoses remondiga oligi juba üsna suur vahe sisse jäänud sellest ajast kui nad meie juures viimati käisid. 

Hästi mõnus 'casual' koosviibimine oli taaskord. Gretal on ka alati MrsB poistega hea klapp ja neil kolmel jätkus mänge kuni kojuminekuni, samal ajal kui täiskasvanud said rahus omi jutte rääkida ning raske elu üle kurta :)
Rõõmu tegid ka kingiks saadud lilled ja lillevaas.
Pühapäeval käisid Pete ja Greta kinos Lego Batman-i vaatamas. Mõlemale väga meeldis. Petele vist isegi rohkem kui Gretale. 
Esmaspäeval tuli meile jälle Greta sõber oma väikese venna ja emaga külla. Greta ise tahtis poissi väga näha, sest eelmisel korral andis poiss paar oma Pokemon kaardi Gretale ja Greta sattus nendest nii vaimustusse, et ostis oma taskuraha eest kaks pakki lisaks ja tahtis nüüd poisi käest Pokemonide kohta rohkem aru pärida.


Pokemon piltide värvimine
 Mulle sellised playdate-id meeldivad kus lastega koos on ka ema (või isa) kaasas. Siis ei pea mina üksi kogu lastekarja eest vastutama, vaid saan samal ajal kui lapsed mängivad teise täiskasvanuga lobiseda. Igal juhul 5 tundi möödus nii märkamatult, et kui lapsed ei oleks uuesti süüa küsima hakanud, siis oleks vabalt veel paar tundi otsa tulnud.

Teisipäeval käisin ma Gretaga linnas ühele ta sõbrannale kingitust ostmas ja siis viisin ta kella nelja paiku ta parima sõbranna juurde sleepove-ile (ehk siis ööseks). Eelmisel korral oli tüdruk meie juures ja nüüd siis oli Greta kord esimest korda üksi sõbranna juurde ööbima minna. Greta oli seda päeva pikkisilmi oodanud ja päevi lugenud ning ei suutnud oma õnne uskuda, kui päev lõpuks kätte jõudis. Autos, tüdruku koju sõites, ütles ta et ta ei saa sinna midagi teha, aga et tal tulevad täiesti ise pisarad silma. Natuke oli ikka kurb ka see mõte, et ta peab meist eemal olema, aga kui ma ütlesin, et see on täitsa normaalne suure rõõmu kõrval ka nautke kurbust tunda, siis kadusid need väikesed pisarad kohe iseenesest sama kiirelt kui ilmusid. 

Meile tähendas aga Greta kodust eemal olemine seda, et meil oli võimalus Petega üle hulga aja taas kinno minna. Mina ei tea mis värk sellega on, aga iga jumala kord kui meil selline võimalus avaneb ei jookse kinos ühtegi head filmi mida me vaadata tahaks. Sel korral jälle sama lugu. Meie kodu lähedal olevas kinos (kus filmi saab sohvadel istudes vaadata) ei näidatud midagi meile meelepärast. Teistes meie lähedal asuvates kinodes algasid meile meeltmööda olevad filmid aga alles kell 21.30. Kuna Pete jõuab töölt koju kuskil 18.30 ajal ja on pea kõik õhtud peale tööd veel ka ühe teise tööotsa programmeerimisega tegelenud ning seoses uue töö otsimisega ka veel mingeid küsituid test(programme) eri firmade jaoks kirjutanud, siis mul ei oleks olnud südant niigi väsinud meest nii hilisel tunnil kinno vedada.

Otsustasime siis lihtsalt välja sööma minna. Loomulikult ei pannud me algul üldse tähele, et just see õhtu kui Greta sõbranna juurde ööseks läks, oli Valentine Day! Ausalt, meil oli juba tunne, et meil ei jäägi muud üle, kui lapsevaba õhtu kodus lihtsalt teleka ees mööda saata. Kuna me ei olnud ju eelnevalt restoranis lauda kinni pannud, siis lootust kuskil vaba laud leida oli üsna väike. Pete siiski ütles, et kui me kohe suuna restorani poole seame, kui ta töölt koju on jõudnud, siis ehk näkkab. Enamus inimesi tulevad ikka peale 7-t õhtul restorani sööma. 
Ja nii juhtuski. Kohe kui me restorani olime sisenenud küsiti meilt, et kas meil on laud broneeritud. Kui ütlesime, et ei ole, aga me oleme kiired sööjad, siis vaatas restoni juhataja mõtliku näoga kõige pealt meile otsa, siis käel olevat kella ning broneeringute raamatut ja siis uuesti meid ning ütles 'OK' ja juhatas lauda. 

Me jäime õhtusöögi ja kogu õhtuga nii rahule, et otsustasime lõpuks ikkagi ka kinno minna. Tuli välja, et ühes meile üsna lähedal asuvas linnas, Richmondis, algab üks film (Lion) ka kell 20.15. Kihutasimegi siis kiiresti sinna. Parkimise leidmisega läks küll natuke aega, aga lõpuks leidsime parkimismaja kuhu sai kogu õhtuks vaid £3.50 eest parkida. Rõõmustasime veel kinno kõndides selle odava parkimse üle. 

Kui me kinno jõudsime siis tuli muidugi välja, et kõik piletid olid juba välja müüdud. Hakkasime juba ära minema, kui nägime, et film 'Jackie' algab umbes 30 minutit hiljem ja otsustasime siis hoopis seda filmi vaatama minna. Me olime juba täiesti kinolainel ja ei tahtnud niisama kergelt alla anda. Samas Fifty Shades Darker fimi me kohe kindlasti vaatada ei soovinud ja päris kella 21.30-st seanssi pidasime endiselt liiga hiliseks. Aga ei vedanud, ka Jacile olid juba kõik piletid välja müüdud. Ei jäänudki midagi muud üle, kui tagasi parklasse kõndida ja kiruda, et £3.50 15-st minutise parkimise eest on ikka hirmus kallis hind maksta :)

Sellegi poolest jäime me oma lapsevaba õhtuga väga rahule ja nagu hiljem selgus, Greta ka oma sleepover-iga. 

Järgmisel päeval käisin Gretaga raamatukogus ja ka heategevuspoest Gretale lugemiseks raamatuid juurde ostmas. Raamatukogud on küll imelised kohad, aga sealt ei ole tihti soovituid raamatuid võimalik laenutada ja me siis proovisime ühe spetsiaalse lasteraamatute sarja raamatuid heategevuspoodidest leida. Saime taas suure kilekoti täis igasugu huvitavaid raamatuid vaid £1.60 eest, sest poes juhtus ka veel 50% allahindluse päev olema.

Päev hiljem oli meil õues väga soe ilm (+13 ja paar päeva hiljem isegi kuni +15 ning mõnes kohas isegi +18). Algul oli plaan see päev kodus mööda saata, aga kuna ilm tundus nii mõnus, siis läksin Gretaga ühte meie kodu lähedal asuvasse National Trusti parki (Claremont Landscape Park). Sinna sõit võttis mingi 6 minutit aega, ehk siis asub põhimõtteliselt kohe meie koduukse ees. See on selline koht kus lapsed saavad vabalt looduses möllata. Tahtlikult on igale poole jäetud suuri puuoksi ja puutüvesid, kände ja muud loodusliku kraami, et lapsed saaks onne ehitada ja muidu loodusega looduslikult mängida :)

See 'soovide puu' (wishing tree) nägi ka üsna lähedalt välja täitsa ehtne, kuigi tegelikult ei olnud tegu päris puuga. Ma pidin lausa neid õisi katsuma, et seda uskuda. 






Kui Greta seda maha langenud puud nägi, siis ütles kohe, et tee pilti. Läks seisis puu ühe otsa juurde ja tegi imestunud näo pähe. Tegu oli siis puuga mis arvatavasti mingi tormi käigus oli keset metsateed kukkunud ja selle asemel et kogu puu ära vedada, oldi lihtsalt puul selle koha pealt suur tükk välja lõigatud kust tee läbi läks. See nägi täitsa omapärane välja, aga millegipärast ma sellest vaatepildist pilti ei teinudki.




 Seda fotot vaadates võiks vabalt arvata et õues on hoopis sügis. 
 Need fotod on ka kevade ja sügise kohtumisest


 Nende piltide pealt võiks aga arvata, et tegu on juba suvega






Metsa all oli väike majake, mis oli täis igasugu lastele metsas mängimiseks mõeldud asju. Seal oli erinevaid vanaaja kostüüme, puust mõõgad ja kilbid, erinevad laua- ja aiamängud, raamatud jne. Sisse astudes oli see nii segamini, et ma asusin pildistamise asemel seda hoopis kohe koristama. 
Laste jaoks oli seal pargis veel ka tavaline puidust mänguväljak, aga ka täiesti metsik looduslik mänguala-mets. Kuna me olime seal pargis juba niigi mitu tundi olnud, siis ma seda kohta ei hakanud Gretale üldse näitamagi, sest ma tahtsin juba tagasi koju tulla. Sinna on aga hea mõni teine kord mõni Greta sõbranna kaasa võtta ja siis lasta neil seal vabalt ringi joosta ja tšunglit mängida.

Laupäeval käisime Londonis ja mingil päeval käis Pete veel Gretaga ühes meie lähedal asuvas suures farmis mis lastele mustmiljon erinevat tegevust pakub. 









Pühapäeval käis Greta oma eelmise aasta klassikaaslase sünnipäeval, mis toimus meie lähedal asuvas hobusetallis. Me elame ikka nii hea koha peal, et ühel pool on farmid ja loodus ja teisel pool suurlinn oma mõnude ja võludega. Et siis natuke mõlemat.
Meie ise seal sünnipäeval kaasas ei olnud, aga tüdruku vanemad saatsid meile pärast pildid ja ühe hästi naljaka video. Kahjuks osasid pilte ja seda videot ma siin teiega jagada ei saa, sest seal on ka teisi lapsi peal, aga õnneks oli mõni pilt ka ainult Gretast hobustega. Pidu oli olnud väga tore ja Gretale väga meeldis hobustega ratsutada. 


Ja selline see koolivaheaeg oligi. Tagantjärele vaadatuna väga tegus, kuigi algul see nii ei paistnud.
Nüüd laps taas tagasi koolis ja mina olen seda postitust siin juba vaat et nädal aega kirjutanud. Õnneks sain lõpuks valmis ja võin nüüd järgmise teema kallale asuda.